Mine sisu juurde

Mungalill

Allikas: Vikitsitaadid
Johannes Evert Akkeringa (1861-1942), "Mungalill", s.d.
Jacobus van Looy, "Aed" (1893)
Andrea Gram, "Päevalilled ja mungalilled vaskvaasis (1894)
Maria Klass-Kazanowska, "Mungalilled" (1895)
Dagmar Olrik (1860–1932), "Vaikelu mungalilledega", s.d.

Suur mungalill (Tropaeolum majus L.) on Eesti kliimas kasvav üheaastane dekoratiiv- ja maitsetaim. Taime kutsutakse sarnaste maitseomaduste tõttu rahvapäraselt ka kressiks.

Proosa

[muuda]
  • Kuulge, armuline proua, te olete vist uksega eksinud, valesse kohta sattunud. Vaadake ringi. Näete seda rahulikku tuba, seda vana sõpra, kes istub minu vastas, neid perkalkardinaid, neid lillherneid, kresse, lehtertappusid, mis mu tütar, jah, just seesama tütar, on meie aiast korjanud ja nii maitsekalt vanadesse vaasidesse pannud, seda skulptuuri, mis on asetatud siia meie vahele lauale, unikaalset kunstiteost, mida me parajasti imetlesime... Vaadake neid lapsi... keda veel niimoodi on hellitatud?...
    • Nathalie Sarraute, "Kas te kuulete neid?", tlk Ott Ojamaa, Loomingu Raamatukogu, 18-19/1973, lk 50


  • Peris puukuuri man paku otsah sais vana Alfa Lavali koorelahutaja kauss, koh kasus kress. Kroonukeeli om timä nimi mungalill, ollev selle nii, et munga kasutanu ja söönü näid umal aol kappari iist, mis lõune puul tuntu ja hinnatu vürts om.


  • Kunagi oli siin tõeline oaas olnud. Annie’l oli oma nägemus ja ta tegi selle teoks, muutis aia aastaaegade vahetudes pöörlevaks värvipaletiks. Ta laenas raamatuid ja uuris neid poole ööni, tegi oma plaanidest visandeid. Ta kaevas poole murust üles ja istutas lilli ja põõsaid, mille nime Ellis hääldamagi ei õppinud. Kõrged kõrrelised voogasid tuules nagu vesi ja pinki ümbritses igal suvel mungalillerõõm. Mungalille pole võimalik maha tappa, oli Annie kunagi kuulutanud, aga Ellis oli sellega hakkama saanud. Kõik need peened säravad ideed olid tema hoolimatuse varjus närbunud. Ainult kõige vintskemad olid vohavate põldmarjaväätide vahel ellu jäänud.


  • Kui õues väga ei saja ja memm lubab Ulsikul mängida ainult sealsamas akende all, kükitab ta tihti Marčello ema külvatud kressipeenra juures ja uurib hoolikalt iga ümarat lehte, iga omapärast kollast või punast õit See on Ulsikul esimene kord kresse naha. Ta vähemalt ei mäleta ühtegi varasemat korda. Need lilled näivad imeväärsete tegelastena, samased neile, keda võib näha väga ilusal pildil ühes Ulsiku muinasjuturaamatus. Võib-olla on kressid sellised ida või lõuna imeronitaimed? Lõuna ja ida vahel Ulsik eriti vahet ei tee.

Luule

[muuda]

Siin pudeneva halli kivi praos
nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab
ja kressid rohu niiskenevas vaos

kui leegid üleroomavad mu kingi,
ent põõsalt peenralt lõhnu, lõhnu sajab,
see meeli uimastab kui õndsus mingi.

  • Marie Under, "Sinine terrass", rmt: M. Under, "Lauluga ristitud". Koostanud Karl Muru. Tänapäev 2006, lk 41


Ja trepi ümbert roomab mungalill
mu kinga üle heitma rusket tuld.
See tõuseb pähe. Hõõgun: kus ja mil
küll oli eal nii truu ja ootev muld!


Kes teab, kas üldse olengi poetess,
mind selleks pole tunnistanud keegi,
ja kuigi vohan pillavalt kui kress,
ma luulepeenral kressina ei leegi.

  • Heljo Mänd, "Kahtlus", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 23


Kress,
heledalt hõõguv süsi,
sügise süütaja.

  • Heljo Mänd, "* Kress" kogus "Meelisklusi" (1977), lk 64


SIIN KIRJUÕISNE ASTER, see sassis sügislill,
sääl punased ja roosad on õied jorjenil,
maas lamab ruuge kress, veel nimeks mungalill —
ah, isemoodi võlu sel kuul on — augustil.

  • Katre Ligi, "*Siin kirjuõisne aster..." kogus "Kõigest ei kõnni ära" (1978), lk 23


Kressid,
nii hõõguvad nagu söed,
nii tulised,
et on põletanud lehed
auklikuks.

  • Ants Paikre, "* Kressid" kogus "Vere tõus ja mõõn" (1982), lk 46


Sappkollasena valvab aias kuu
kesk hernekaunu, kõrvitsaid ja kresse.
On kõrgus piirid kaotanud ning sesse
nüüd kohisedes voolab iga puu.

  • Kalju Kangur, "Augustiöine" (1984) kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 109


Korraga langeb mu ette
lauale leekivaid kresse -
ja Sina ilmud ja suudled
mind otse südamesse.

  • Valev Mirtem, "Otsime oma riimi" IV, rmt: "Eesti luuleaasta" '87 (1989), lk 46


vana kreegipuu latva
öö kinnitas kõvera sõle
sirutab käe
korraks justnagu riivaks
une ussaias
mungalill põletab
tuhaks ööliblika tiivad

  • Kaie Ilves, "* vana kreegipuu latva" kogus "Klaasipuhuja" (2019), lk 46

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel