Luterlus
Luterlus on kristlik konfessioon, mis on alguse saanud Martin Lutheri tegevusest protestantliku reformatsiooni algatajana.
_workshop_-_Martin_Luther_(Uffizi).jpg)
Luterlased ise on oma kirikut nimetanud ja nimetavad õigupoolest evangeelseks, kristlikuks või apostellikuks. Nimetus "luterlased" (ladina keeles Lutherani) pärineb algselt katoliiklastelt (Johann Eck (1520: "aduersus Lutheranos, et alios hostes Ecclesiae" 'luterlaste ja teiste Kiriku vaenlaste vastu'), kes tarvitasid seda selleks, et kuulutada protestandid ketseriteks. Alles hiljem hakkasid luterlased end ise selle sõnaga nimetama, et eristuda nii katoliiklastest kui ka Huldrych Zwingli ja Johann Calvini järgijatest.
Luterlased peavad end autentse kristluse ja vanakirikliku traditsiooni esindajateks: "Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga." (Augsburgi usutunnistus)
Oma kirikuid ja kogudusi nimetavad nad luterlikeks, luteriusu, evangeelseteks või evangeelseteks luteriusu kirikuteks ja kogudusteks.
Luterlikel kirikutel on tänapäeval kolm peasuunda, mis on koondunud kolme ülemaailmsesse organisatsiooni:
- Luterlik Maailmaliit asutati 1947, see ühendab 147 kirikut umbes 66 miljoni liikmega. Asutajaliige oli Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik. 1963. aastast kuulub sinna ka Eesti Evangeelne Luterlik Kirik.
- Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu asutati 1993, ühendab 30 kirikut umbes 5 miljoni liikmega.
- Konfessionaalne Evangeelne Luterlik Konverents, asutati 1993, ühendab 21 kirikut.
Seaduse ja evangeeliumi eristamine
[muuda | muuda lähteteksti]Luterliku teoloogia fundamentaalne tunnusjoon ja peamine hermeneutiline meetod on seaduse ja evangeeliumi eristamine (ladina keeles distinctio legis et evangelii). Martin Lutheri käsitluses on see oskus „kõrgeim kunst kristluses”, mis eristab luterlikku piiblitõlgendust nii roomakatoliiklusest kui ka teistest protestantlikest suundadest. Ilma selle eristuseta muutub Pühakiri luterliku vaate kohaselt vasturääkivaks kogumiks, kus Jumala arm ja hukkamõist segunevad loogiliselt hoomamatul viisil.[1]
Teoloogiline dialektika
[muuda | muuda lähteteksti]Luterlikus dogmaatikas ei tähista seadus ja evangeelium lihtsalt Piibli eri osi (nt Vana ja Uus Testament), vaid kahte fundamentaalselt erinevat viisi, kuidas Jumal inimest kõnetab ja temaga suhestub:
- Seadus (Lex): Jumala püha ja muutumatu tahe, mis nõuab täiuslikku kuulekust nii tegudes kui mõtetes. Seaduse ülesanne on paljastada inimese tegelik seisund Jumala ees – tema täielik patusus ja võimetus end ühegi teo või tahtepingutusega ise päästa (lex ostendit peccatum). See on Jumala „võõras töö” (opus alienum), mille eesmärk on purustada inimlik uhkus ja eneseõigus, hirmutada südametunnistust ja viia inimene meeleheiteni omaenda suutlikkuse osas.[2]
- Evangeelium (Evangelium): Tingimusteta tõotus pattude andeksandmisest, õigusest ja igavesest elust üksnes Kristuses ja üksnes Kristuse töö tõttu. Erinevalt seadusest ei nõua evangeelium inimeselt mitte midagi, vaid kingib talle kõik. See on Jumala „päris töö” (opus proprium), mis lohutab seaduse all murdunud südametunnistust ja äratab usu Kristuse lepitustöösse.
Luterlikus praktikas tähendab see, et kristlik jutlus peab alati sisaldama mõlemat: seadust, mis paljastab patu, ja evangeeliumi, mis kuulutab armu. Nende kahe segamine – näiteks evangeeliumi esitamine uue reeglite kogumina või seaduse pehmendamine – on luterliku arusaama kohaselt evangeeliumi olemuse rikkumine. [3] Luterliku vaate kohaselt on evangeeliumi olemuslik moondamine ja rikkumine veel selline käsuõpetuse jagamine, mis väidab, et kristlane peaks ja suudab kümmet käsku täielikult täita. Selline õpetus teeb Kristuse lepitussurma tühiseks, kuna see eeldab inimese enda võimekust saavutada pühadus Jumala ees, eitades kristlase püsivat seisundit samaaegselt patuse ja õigena (simul iustus et peccator). Seadus jääb ka uskliku jaoks alati süüdistajaks (lex semper accusat), mis ei luba tal kunagi toetuda omaenda vagadusele, vaid suunab ta lakkamatult tagasi Kristuse armu juurde.[2]
Seaduse kolm kasutusviisi (triplex usus legis)
[muuda | muuda lähteteksti]Ehkki luterlus rõhutab, et seadus ei saa inimest õigeks mõista, on sellel kristlikus ühiskonnas ja usuelus kolm funktsiooni, mille õpetuslik sõnastatus pandi luterluses lõplikult kirja Konkordiavormelis (1577):
- Esimene kasutus: Seadus kui ohjeldaja (usus politicus), mis hoiab ühiskonnas korda ja takistab kurjust väliselt, rakendudes kõigile inimestele sõltumata nende usust.
- Teine kasutus (teoloogiline): Seaduse peamine ja vaimulikult otsustav ülesanne – seadus kui peegel (speculum), mis näitab inimesele tema pattu/patustust, Jumala pühalikkust ja tekitab vajaduse lepitaja ja lunastaja järele.
- Kolmas kasutus (didaktiline): Seadus kui juhis (usus didacticus), mis õpetab uuestisündinud kristlasele, millised teod on Jumalale meelepärased. See funktsioon on luterluses olnud ajalooliselt pingete allikaks (vrdl Philipp Melanchthoni ja Matthias Flaciuse vaidlused), kuid konkordiavormel kinnitas selle vajalikkust kristlase elus, rõhutades samas, et ka kolmandas kasutuses ei ole seadusel võimet inimest elustada.[4]
| Aspekt | Seadus (Lex) | Evangeelium (Evangelium) |
|---|---|---|
| Jumala kõneviis | Käsk: „Sina pead!” | Tõotus: „Mina kingin!” |
| Inimese roll | Passiivne (kuulab nõuet) ja aktiivne (püüab täita) | Puhtalt vastuvõttev (usk) |
| Emotsionaalne mõju | Hirm, meeleheide, süü | Rahu, rõõm, lohutus |
| Kristuse roll | Kohtunik ja standard | Päästja ja asendaja |
| Tulemus | Surm ja hukkamõist | Elu ja õigeksmõistmine |
Luterliku identiteedi seisukohalt on seaduse ja evangeeliumi õige eristamine ülim teoloogiline tarkus. Kui seadus ja evangeelium ajatakse sassi või segatakse kokku, kaob luterlikus vaates kristluse olemus: evangeelium muutub uueks seaduseks (moralism) ja seadus kaotab oma teravuse, muutudes tühjaks nõuandeks, mis ei suuda inimest enam tõelisele meeleparandusele juhtida.
Luterlus Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Evangeelne kirik Eestis, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
Reformatsiooni tulemusena moodustunud usutunnistused jaotasid läänekristliku Euroopa neljaks suuremaks osaks: rooma-katoliiklikuks, luterlikuks, kalvinistlikuks ja anglikaani kirikuruumiks. Luterlik kirik kujunes Eesti suurimaks konfessiooniks peale reformatsiooni jõudmist maale 16. sajandi 20. aastatel ning luterlikud kogudused tekkisid Eestis reformatsiooni käigus katoliiklikest kogudustest aastatel 1523–1532. Luterlik ruum hõlmas varauusajal osa Saksa aladest, samuti Taani, Norra, Rootsi, Soome ning Kuramaa, lõplikult ka alates Rootsi võimu kehtestamisest ka Eesti- ja Liivimaa.
Reformatsiooni käigus tekkinud eestikeelse usuõpetuse vajadustest lähtudes koostati esmased Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti ja Tallinna Püha Vaimu kiriku õpetaja Johann Koelli tõlgitud eestikeelne Wanradti ja Koelli katekismus 1535. aastal ja Tartu Jaani koguduse kaplani Franz Witte tõlgitud Lutheri katekismus, mis trükiti Lübeckis kas 1553. või 1554. aastal.
Katoliiklusega tehti Eestis lõpparved Rootsi ülemvõimu poolt 1561. aastal, Tallinna katoliikliku piiskopkonna likvideerimisega. Luterluse ainumonopol oli Rootsis kinnitatud Uppsalas aga juba 16. veebruaril 1593 ja seda positsiooni tugevdati 1595. aastal 21. oktoobri otsustega, milles keelati igasugune luterlusest kõrvalekaldumine.
Eesti luterlikke vaimulikke
[muuda | muuda lähteteksti]Olulisi isikuid
[muuda | muuda lähteteksti]Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Harald Põld / Arne Hiob. Luterlusest.